Suur hüpe
Sa seisad lennukis avatud ukse ees, maa sinu jalge all on nii kaugel, et sa
vaevalt näed mis seal õieti paistab. Küsimus "Kas sa oled valmis?" kõlab nagu
unes, ja samuti, nagu unes, sa vastad "Olen." Raske on endale
ette kujutada mis toimub edasi, kirjeldada seda sõnadega on aga peaaegu võimatu.
Ootasin seda hetke väga kaua. Veel kaks aastat tagasi abikaasa
ootamatult rääkis mulle sellest, kuidas ta hüppas langevarjuga lennukist nelja
kilomeetri kõrguselt. Mul käisid kogu kehast läbi hirmuvärinad. Me läksime just lennukisse ja ma ei
suutnud enam selle aknast välja vaadata. Minu peas kimasid imelikud mõtted - mulle
tundus, et kohe avaneb uks ja ma pean lennukist välja hüppama. See oli
kohutav, üritasin endale seletada, et ma ei kavatse
langevarjuga hüpata, sest see ei ole kohustuslik, vajalik ega ka eriti mõistlik
tegu. Kuid samal päeval, kuskil väga sügaval minu sees, sündis esimene imepisike
ja nõrk teadmine, et tuleb päev, kui ma astun lendavast lennukist välja.
See päev kukkus mulle pähe täiesti ootamatult. Ma tulin ühel ilusaal
kolmapäeva varahommikul ratsutamisest koju, nagu ikka pärast seda põnevat ja kergelt
ärritavat sporti olin enesega rahul ning meeldivalt väsinud. Avasin oma e-posti ja
seal see oli - mürgine madu mida ma nii hammu hakkasin kartma - esimene teade
sellest, et minu suur hüpe juba paistab silmapiiril. Kui ma nägin selle ehmatava
postituse pealkirja, minu mõistlik sisehääl hakkas kohe karjuma, et ma pean selle
kirja otsekohe prügikasti saatma. Kuid nagu ehmunud küülik, ma ei suutnud sellele
mürgisele maole mitte vaadata otse silmadesse. Ma avasin kirja, ma lugesin selle läbi, ma
olin kindel, et loen seda vaid uudishimust ega kavatse selliseid rumalusi teha,
kuid see imetilluke ja nõrk teadmine juba tegi oma silmad lahti ning kohe asus minu
südant närima.
Kolm päeva käisin ma ringi nagu udus, ma ei tahtnud kuuldagi hüppamisest,
kuid ma ei suutnud millegi muu peale mõelda. Kolmanda päeva õhtuks otsustasin, et
ma ei saa enam peita oma pead liiva sisse ja pean seda sammu lennuki uksest
tühjusesse sooritama, kui ma tahan elada edasi rahulikult ega pahandada enda peale viis aastat
hiljem, et ma olin selline õnnetu kana kes ei suutnud enda hirmust üle saada.
Pealegi selgus, et Ameerikas on langevarjuga hüppamine muutunud nii popiks, et
seda tehakse sama kergusega kui lõbustuspargis karuselli sõittu.
Otsuse langetasin ma küll üsna kiiresti, kuid hüppeni jäi veel kaks nädalat. Ma ei
tea kuidas see aeg möödus, ma keelasin endale igasuguse mõtlemise ja rääkimise sellest
hüppest, kuid ma ei suutnud mõelda oma elule pärast seda suurt sammu, ega tahtnud
teha mingeid plaane. Ma lihtsalt ootasin seda päeva. See pidi olema minu viimane
ja minu esimene päev elus.
Päev enne kokkulepitud laupäeva, kui seitse julget meie sõpradest otsustasid
selle asja ära teha, teatasid uudised, et suveilma nädalavahetusel oodata ei
ole, et sajab vihma ja üldse on kõik väga paha. Ma kartsin väga, et ilma tõttu
jääb minu esimene suur hüpe ära. Ma ootasin seda kaks nädalat ja nüüd, kui ma
olin selleks täiesti valmis, pidin ma oma julguse tagasi tagataskusse sisse
toppima.
Hiljem ilmusid päevavalgele veel kõik need jubedad, igavad, pikad ja ehmatavad lepingud,
millele ma pidin oma allkirja andma. Ma pidin kinnitama, et olen teadlik
sellest, et ma võin ennast vigastada või surra, et ma olen selleks valmis ning
olen nõus enda peale sellist riski võtma. Ja siis veel see jube surma-nukk
ettevalmistavatel videofilmidel.
Kõik need sünged muljed olid korraga läinud kui me sattusime lennuväljale.
Meie ümber sebisid rõõmsameelsed ja heatujulised inimesed. Kõigil oli kiire,
sest ilm halvenes, pilved kogunesid üha madalamale, juba hakkaski tibutama kerget vihma. Meie ettevalmistus kuivas kokku miinimumini ja igale julgele
hüppajale kohe sobitati üks kogenud instruktor.
Kui oled harjunud kogu oma elu mööda maad kõndima, siis kohtumine inimesega,
kes mõne hetke pärast õpetab sind lendama, on tagasihoidlikult öeldes väga põnev
moment. Vähestel meist on see imeilus anne rahulikku südamega oma elu usaldada
seni täiesti tundmatule inimesele. Sellest hetkest aga, kui sinu istruktor ütleb
sulle tere, õnneks lõppevad ka igasugused naljatamised ja mõnitamised ning
surmaohuga hirmutamised. Ma ei ole kunagi varem kohanud nii mõistlikku ja armsat
kohtlemist täiesti võõraste inimeste poolt kui seal lennukis, kui seitse surmani
ehmunud ja pidevalt värisevat jänest ootasid seda kohutavat ukse avamise hetke.
Ja seal me olime, kõrgel taevas, sõna otseses mõttes pilvede all, ning maa
oli nii kaugel ja nii vähe tähtis. Peas oli vaid üks küsimus: "Kas ma ikkagi
suudan seda sammu teha?" Üks teise järel hakkasid inimesed lennukist välja
hüppama. Minu ees on vaid veel üks hüppaja, ma näen tema näol ehmunud pilku ja
tean, et nüüd pean olema täiesti tugev. Ja äkki, kui unes, on avatud lennuki uks
minu ees, all on vaid tühjus, selja taga on veel tuttav maailm, kuid teist teed
sellest lennukist enam pole ja ma ütlen, et olen valmis. Tegelikult aga, olen ma
olnud selleks valmis juba kaks nädalat ja kolm päeva ning minu elu üks
põnevamaid hetki on alles ees.
Ma ei mäleta enam kuidas see kõik juhtus. Äkki minu põskedele ja huultele lõi sada külma
ning teravat piiska - see on vihm. Mõtted liiguvad peas aeglaselt, tuul aga puhub
otse näkku jubeda kiirusega. Minu esimene selge mõte on sellest, et ma saan
hingata, isegi väga rahulikult. Vabalangus kestab vaid 20 sekundit, kuid meie
langemise kiirus kasvab juba esimestel hetkedel kuni 120 miilini tunnis (umbes
230 km/t). Kui ma saan lõpuks aru, et langen fantastilise kiirusega, ma tahan hakata
karjuma kõigest jõust sest olen lõpmatult õnnelik - ma lendan, kuid ma ei
karda.
Instruktor paneb mu käe rõngale mida peaksin nüüd lahti rebima, kuid ma
ei taha langevarju avada. Kindlasti on see ülimast elevusest, ma ei suuda
uskuda, et on juba aeg kiirust maha võtta. Veel paar hetke ja langevari avaneb,
neli sekundit hiljem olen ma jälle vertikaalses asendis.
Edasi on meeldiv ja rahulik langus ning ootamatult pehme maandumine.
Ja kuigi langevarjuga hõljumine kestab kümme korda kauem kui vabalangemine,
on selle hüppe kõige põnevam, kõige unustamatum osa siiski meeletu
kiirus ja tugev jäine tuul mis puhub sulle näkku kui sa teed oma esimese sammu
lennukist välja.
Seda erutust, neid emotsioone, tugevaid tundeid ja kõige enam meeletut tuult
on võimatu sõnadega kirjeldada. Kõige koledam esimese hüppe puhul on hetk, kui sa
maandud ja saad aru, et edasi pead jälle käima maa peal, et lendamine on vaid
mõne üksiku julge privileeg. Võib olla hüppan ma veel kord kunagi, kuid see jääb
siiski vaid lühikeseks ja määratult tugevaks, õnnelikuks elamuseks, mis jääb
meelde eluks ajaks. Ma tahan vaid nautida seda otsast lõpuni, sest nüüd ma enam
ei karda seda esimest sammu.
Paar päeva on möödunud minu esimesest hüppest, kuid ma mõtlen ikka veel
taevast ja tuulest. Äkki, pärast kahenädalast ärevust ja lühikest vabalangemise
õnnehetke, on minu igapäevases elus põhjatu auk ning jube tühjus. Elu äkki
tundub nii igava ja tavalisena, aga ka inimene tahab lennata ja meil on selleks
täielik õigus. Ma tahan jälle näha maad tillukese ja ebaolulisena ning usaldada
oma elu tuulele.
|
